KUMAVALGEL
Tahan teile esitada kõige põnevamat perioodi mu loometeel. Minu meelest.Ja kõik algas lapsepõlvest, armastusest mere vastu. Pea igal kuumal suvepäeval, seal kuivas ja tolmuses väikelinnas Rakveres mängisime me mere ääres olemist nii, et ühel olid silmad kinni ja teine talutas teda viluvarjust päikese kätte ja tagasi. Kui viluvarju jõudsime, pidime ruttu hüüdma: „Meres!” Ja kohe sumdi ujuma. Mul on vedanud, et mul on Meri, kes on olnud ligi 70 aastat mu lõpmatuks inspiratsiooniallikaks ja modelliks.
Ja kui palju valgust olen ma selle aja sees mere sisse seganud!
Küllap see ongi põhjus, miks tahan praegu taas tegeleda mini-retrospektiivi ja just MEDITATIIVSE KUMAGA. Tulen ju eelmise sajandi keskelt, aga elan siiani lapsepõlve valgel. Naljaga pooleks, ole nüüd nagu pensionile saadetud tsirkusehobune, kes aasa peal rahulikult rohtu nosib, aga niipea, kui kaugelt kostab tsirkusemuusika, kukub jälle lustiga trikitama ja kepslema. Kunstnik on juba kord selline loojatüüp, kes tahab kunsti teha elu lõpuni, lapsepõlvest peale.
on aeg vaadata tagasi…
Kui vanasti kõlasid Hiinas üle kogu maa ootamatud gongilöögid, teadis iga hiinlane, et tuleb peatada oma tegemine ja küsida endalt,.mida ma prqegu teen, kuidas teen ja kas ma teen ikka õiget asja. Praegu kõlavad jälle gongilöögid, nüüd juba üle maailma — 2020 aasta esimesel poolel peatus aeg. Selline kriisisituatsioon on kunstnilkule vana tuttav. Loomiskaos, sundpuhkus ja sellele järgnev järelemõtlemise aeg loomisprotsessis on tavaline. See tuleb välja kannatada. Kannatlikult oodata. Kuigi mittemidagitegemine on kunstnikule meeletu vaev, ta ootab. Taas uue lõuendi ees, uue kvaliteedi nimel. Ja kui me hetkel ei saa minna edasi, on meile antud võimalus võtta siin meeletult tõmblevas maailmas aeg maha ning jalutada rahulikult tuldud eluteed pidi tagasi. Et õppida minevikust. .
minu teine lõputu inspiratsiooniallikas
Aastaid tagasi, Arvo Pärdi väärikal juubeliõhtul näidati televisioonis, kuidas Arvo Pärt enne kontserti jagab orkestrile viimaeid nõuandeid..Oma tasase järjekindlusega soovis ta, et kõla oleks korraga nii tugev kui õrn. Mind lummas, kuidas ta seda oma ülitundlike kätega näitas.Veel samal õhtul enne uinumist poolunes olles, tuli klassikaraadiost taas Pärdi "Für ALINA’“ ja silme ette ilmus selge pilt. Keegi oli üleni valges, valge valguse sees ja dirigeeris. Näha olid ainult tema ülitundlikult kõnelevad käed. Iga käeviipega lendasid valgusesse mitmevärvilised helitilgad. Nad kukkusid kuidagi raskelt, riivates kergelt piimjat valgust. Tilk tilga haaval ilmus lumivalgest nähtavale tema "FÜR ALINA." -- Ma k u u l s i n, kuidas värvilised helitilgad kokku kõlasid. Pärt maalis oma kuulsa heliteose nähtavaks oma tintinnabuli komponeerimismeetodil.
Sellest ajast peale olen unistanud teha homaaž Arvo Pärdi loomingule. Tintinnabuli stiilis ja hologrammina.
Seni on Pärdile austusavalduse teinud Anish Kapoor, Londoni Tate Modernis (2003). Mina teeksin lumivalgest materjalist spiraalruumi ja usaldaksin selle valguse kätte. Jõudnud ruumi südamesse, oleks inimesel õnn viibida jumalikus valguses ja kuulata vaikust, et sealt siis puhtana tagasi tulla.
Arvo Pärdi fenomen tõestab, et kui vaikuse ja valguse kooskõla on inimest lähedalt puudutanud, hakkab ta ise kumama ja helisema.
Arvo Pärt ise on öelnud: „Võin oma muusikat võrrelda valge valgusega, mis sisaldab kõiki värve. Ainult prisma võib värve jagada ja muuta need ilmuvaks; see prisma võiks olla kuulaja vaim.“
—.“Ja nagu me hästi teame, kui müra on välja lülitatud ja saabub vaikus, on see harjumatu, seejärel kohutav, ja siis väga ilus.” See väga ilus kirjeldus on kunstiteadlaselt Eero Epnerilt. Siinkohal soovitan lehitseda raamatut ”AILI VINT. TOOMAS VINT. KUNSTNIKU JALAJÄLG
kuidas sattusin valge paberikuma lummusesse
Sain osta Osaka graafikatriennaali jaoks ainult kolm lumivalget akvarellpaberi poognat. Ateljees asetasin kõik kolm rulli üksteise kõrvale otsapidi aknalauale .Kui vaatasin neid kõiki koos ja vastu valgust, märkasin midagi kummalist. Nägin valget paberikuma, mis põrkus ühelt rullilt teisele ja pani kõik kolm paberirulli lumivalgest puhtusest lausa kõmisema.
Mu peast käis läbi valgusesähvatus: Sellist puhtust ei tohi mitte mingil juhul trükivärviga ära määrida! Valgusepuhtust peab hoidma. - Otsustatud! — Kui puulõige on olemas, siis miks ei või olla paberilõiget? Ja miks graafika ei või siis olla kolmedimensiooniline! — Nii olingi avastanud enda jaoks 3D graafika, kus valgus ise vaatajat peibutab .Jaapanlased valisid mu kumatöid Osakasse nii maali-, graafika-, kui skulptuuritriennaalidele.
Eesti kunstikriitik Reet Varblane kirjutas: “Aili Vindi puhta kunsti mõistmiseks peab olema aega, soovi aktsepteerida ja sobiv vaimne seisund. Valguskunst on sel viisil meditatiivne. Puhta kunsti patroon Clement Greenberg peaks olema õnnelik, kuna vaatamiskogemust ei sega miski muu.”
3D GRAAFIKA —VALGE PABERI MAAGILINE KUMA
1993 -2014
MAKSIMAALSELT MINIMAALNE 1994 3D graafika, paberirullid. Oli eksponeeritud Osaka graafikatriennaalil.
SAAD PUHASTADA OMA SILMAD VALGUSEGA
Kui su silmad sukelduvad puhtasse valgusesse, puhastad sa nad igapäevasest, nagu enne veini degusteerimist loputab degustaator puhta veega oma suud.
Minu pikk loomingutee, algas 1969 aastal rõõmsameelsete guashmaalide ja hüperrealistlike meredega ning jõudis spontaanselt välja paberi enda lumivalge kuma kasutamiseni valgusskulptuurides 1993 aastal. Uuesti merd maalima hakkasin ma alles 2007 aastal, sest pärast sellist, lausa füüsiliselt tajutavat kumafluidumi kogemist, oli päris raske siia meeletult kirevasse maailma tagasi tulla. Tulla vaikusest ja puhtusest, kus valgus kord puudutanud, on tõeline katsumus.
kuidas saab selline maagiline piimjas valgus üldse tekkida
Veendu ise, milline kummaline, iseseisev jõud on valguskumal! Vastastikune kuma valgete pindade vahel on nii vägev, et paneb valge paberirulli ümber oleva vormi seest lummavalt kõmama nii, et rull haihtub helendusse. See on kuma, mis on võimeline isegi vormi ära kaotama, tekitama ruumituse tunde.
Aili Vint VALGUSKUMA PABERIl 1995, paberist skulptuur. Osaka skulptuuritriennaalil 1995. aastal
Aili Vint POWER OF COLOUR REFLECTIONS I 1993 wood fibre plate, acryl 200 x 120 cm (The light, reflected on the colour, is glowing from behind. The tilted board is pure white)
kuidas avastasin 3D-graafika ja valge paberi maagilise kuma
Olin just ostnud kolm väga kallist lumivalget paberilehte, et trükkida neile Osaka graafikatriennaali jaoks mõned graafilised lehed. Kui panin kõik kolm paberirulli üksteise kõrvale aknalauale, märkasin, et valge paberi jõuline sära levib ühelt rullilt teisele ja paber lausa helises puhta jumalavalguse käes. Siis jõudis minuni, et sellist puhtust ei saa, ei tohigi ära määrida! Otsustatud! —.Tegin paberile vaid kaks sisselõiget ja keerasin paberilehe rulli tagasi. Pole mingit põhjust, miks graafiliseks tehnikaks ei võiks olla ainult paberilõige ja eksponeerida seda kolmemõõtmelisel paberipoognal.
Aili Vint MAXIMALLY MINIMAL 1994 3D graphics, papers rools was exhibited in Osaka Graphic Triennal ‘94
MAKSIMAALSELT MINIMAALNE 1994, 3D graafika, paberirullid olid eksponeeritud Osaka graafikatriennaalil '94
AILI VINT: ROHELINE KIIR 1997 paberiskulptuurs.
PABERIST SKULPTUURID
MAKETT VOLDITUD MEREST
