1994

lein

1994. a. hukkus “Estonia” parvlaeval teel Tallinnast Stockholmi 852 inimest..— Kuid kui palju on neid, kes jäid

leinama oma lähedasi, seda ei suuda me hoomata.

Igal aastal, igas riigis, kust hukkunud pärit olid, tuuakse 28. septembril memoriaalide jalamile lilli, süüdatakse küünlad. Kuigi sellest on möödas juba 26 aastat, on hinges külm. Teadmatus, mis tegelikult juhtus, ei anna rahu.

loodan südamest, et mingil määral aitab omaste kaotusevalu leevendada kunst

Igal “Estonia” laevahuku aastapäeval, vaadates leinajate silmi tuleb tahtmine kutsuda nad Kunstihoonesse sooja. Tuua tagasi Päikene hukkunute lähedaste südameisse.

Aili Vint PÄIKESELOOJANG 1969 Guaššmaal 76 X 68 cm Kumu Kunstimuuseum

Kui olime lapsed, hüüdsime alati lahkuvale Päikesele järele: “TULE HOMME JÄLLE!” — Kui Päikene sätib end lahkuma, vabandav Eurydice'i naeratus huulil, tahaks ta justkui lohutuseks meile öelda, et ma tulen homme jälle… Me jääme teda ootama, kuid ta ei tule alati…

Päikene õpetas meid ootama ja olema kannatlikud. Õpetas andestama.

…ma palusin andeks

(Aili Vindi MERERAAMATUST)

Mul ei lähe meelest meri pärast parvlaeva Estonia hukku Läänemerel 1994. aastal, teel Tallinnast Stockholmi.

Olime suvekodus, elektrit ei olnud, me ei teadnud õnnetusest midagi. Kui järgmisel päeval mere tormituju vaatama läksime, ei saanud ma aru, mis on merega juhtunud. Meri oli kui meeletu, üleni segamini ja sassis. Justkui otsiks midagi, mida ei leia ja on seetõttu ahastuses. Oigas ja ohkas kordamööda. Ta oli surmani väsinud, kuid ei suutnud kuidagi vaibuda.

Alles enne loojangut tuli suur tume pilvemüür ja tõmbas merele raske pilvepeegelduse nagu teki peale, ning meri rahunes. Õhtul, naabertallu piima tooma minnes, saime teada, et meri piinles andekspalumise vaevas. Ta oli võtnud endasse korraga liiga palju elusid.

Aili Vint MERI TUMEDA TAEVA ALL Õli lõuendil 92 x 115 cm Kumu Kunstimuuseum

Mul oli valus, kui aasta hiljem, bussiga Pirita teel sõites, kuulsin äkki ühte vana naist omaette vaikselt ohkamas:“Ma vihkan seda merd”, ja nägin, kuidas ta merele selja keeras. Aga meri oli sel päeval nii hele ja rahulik. Kaunis ja tasane. Malbe. Läksin bussist välja ja palusin merelt andeks.

Aili Vint HELE MERI Õli lõuendil, 92 x 115 cm KUMU Kunstimuuseum

lein

Aili Vint LEIN Guašš paberil 67 X 61,5 cm Meri on Meri

KUI TALUMATULT VALUSAD VÕIVAD OLLA LEINA VÄRVITOONID, SEDA EI SUUDA MEIST KEEGI HOOMATA

kunstnik näeb väljapääsu uue suhte loomises loodusega

Eesti kirjanik Jaan Kruusvall: “Maailm, mille Aili Vint merd maalides loob on nii habras ja kättesaamatu, kergelt haavatav. Just nagu kõik muu. Nagu inimese sisemaailm.”

Kunstiteadlane Heie Treier: “Meremaalija Aili Vindi loomingut võib nimetada harmoonia otsinguks maailmas, kus inimlikud suhted teiste ja iseendaga ning ühiskondlikud suhted ja ka inimese ja tehnoloogia vahelised suhted on kaotanud tasakaalu. Kunstnik näeb väljapääsu uue suhte loomises loodusega, ta taotleb seda kõigis oma tegemistes ise ja püüab siis tehtud avastusi jagada heldelt kõigile, kes kuulda tahavad.”

Aili Vint: Armasad lahkunute omaksed, lubage Merel ja Päikesel tuua hingerahu tagasi. Päikeseloojang merel on aeg, kus saab kogeda looduse salajast maailma.Veel enne, kui Päikene loojub, tekib ootamatult taevasse ärevalt lõõmav värvikuma, justkui tahaks Päike enne lahkumist meid sellega lohutada. Sama on inimsuhetes, — alati on keegi, kes meeleheitlikul hetkel kumab sulle vastu.

meditatiivne aja- ja koha- spetsiifiline valgusinstallatsioon:

HOLOGRAMM-PÄIKE võiks olla KUNSTIHOONE AKNAL

Igas riigis, kus oli hukkunuid, võiks leida memoriaali lähedal avaliku ruumi, kus igal aastal, sel saatuslikul ööl, kustutatakse tavalised ekspositsioonituled ja pimedas septembriöös hakkab särama ainsana hologramm-päike.

Stockholmis võiks see olla Djurgardenis, Vasamuseeti lähedal, kus kohe kõrval on ka vana meremeeste kalmistu.

Tallinnas valgustaks hologramm-päike Vabaduse väljakut kunstihoone aknal. Ja sealsamas, Jaani kiriku

galeriis jagaks hingerahu meditatiivne valgusinstallatsioon. Selline oli mu südamesoov.

olla loojangukumas

Kirjeldan maagilist Päikese puudutust, mida hoian hinges.

llm oli tuulevaikne. Merest sai hiigelpeegel, kust taevas ennast imetles. Päike segas kiiruga värve ja hakkas ennast mere peale maalima. Nii täiuslikult, et seda ei suudaks ükski kunstnik. Olen tänulik, et Päike kinkis mulle meremaali, mis eales mälus ei kustu. Tookord valdas mind mõistetamatu, kummaliselt ürgne tunne… Elamus oli niivõrd võimas, et tundsin; kuidas mere ilu teeb valu. — Siis ei saanud ma aru, miks mööda mu põski jooksevad pisarad. — Olin ju nii õnnelik!

“Kui mina saan suureks, siis maalin nii-nii tulise Päikese, et kui seda vaatate, te hakkate higist tilkuma!”, kelkisin ma teistele lastele.

Kui unistada, siis ikka suurelt! — Hologramm-päike on mu ettekujutuses juba aastaid olemas olnud.

Sel kevadel sain teada, et ka meil, Eestis on hologramm-tehnikud! Nad on praegu ainuesindavad HYPERVSN TM-i Baltikumis ja olid sellest kunstihologrammi ideest vaimustuses, ning me tegime juba koostööd, kuni Kunstihoone juhatus ütles lootusetu “Ei.”—

“Praeguses olukorras edastame ainult positiivse kandvusega sõnumeid, Sinu idee sobib antud hoiakusse hästi ja me täname Sind selle eest. Ideest teostuseni on aga pikk maa ja mis meisse puutub, siis ei ole meil inimesi ega finantskatet, et Sinu idee teostamist reaalselt toetada. Ilma direktori jaa-sõnata me projekte ei kinnita. Seetõttu on meie vastus Sinu pöördumisele “ei”" Ma sain aru. See oli kevadise pandeemiakriisi aegu; — seekord unistasin ma liiga suurelt!

Nüüd, kus jälle kord on algatatud põhjalikum laevahuku põhjuse uurimine, julgen taas uuelt

kunstihoone juhatuselt luba paluda, kuna seekord kasutaksin ainult hoone peaakent, mis mingilgi määral ei segaks parasjagu saalides üleval olevat ekspositsiooni.

taas kripeldab hinges tahtmine aidata hukkunute omastel leida jätkuvat vaimujõudu ja kutsuda nad päikese kätte sooja

Et sel ööl, vahetult laevahuku ajal, hakkaks Vabaduse väljakut valgustama hologramm-päike.

Ning seejärel, astunud Jaani kiriku galeriisse, võiks leida end meditatiivse

valgusinstallatsiooni seest. Sattudes laservalgust kiirgavasse hologramm-päikese valgusvälja, tunneme

sedasama, mida päris Päikese käes olles.

NB! Et seda meditatiivset aja- ja koha- installatsiooni saaks kasutada igal aastal, tuleks see teha ülikergest kappaplaadist, siis on seda kerge jälle kokku panna ja lihtne hoida.

PÄIKESELOOJANGU SEES

Jõudnud ruumi südamikku, leiaksid end üleni päikeseloojangu sees.

Võimas värvide torm on su ümber ja su sees. Sa tunned seda isegi oma jalgade all. Tunned Mere hingust ja põhjamaa Päikese lembet puudutust lausa füüsiliselt.

loodan, et mingil määral aitab omaste kaotusevalu leevendada kunst

Et Meri ja Päikene koos toovad meelerahu tagasi

ma väga loodan…

Päike ja Meri, mõlemad õpetavad meid ootama ja olema kannatlikud. Õpetavad andestama. Nad on lõpmatult ausad ja sõltumatud. Ma ei tea kedagi teist, kes pidevalt muutuvas ajas, jääks igaveseks samaks. Muutumatuks oma muutustes.

NB! Oleme kannatlikud, - ühel ilusal päeval toob Meri ise tõe päevavalgele.